Sel laupäeva öösel helistas Marje kiirabisse, aga seal käratati, et noorel inimesel ei saa midagi niimoodi valutada. Kiirabi saadeti Marje juurde ainult sellepärast, et ekipaažil oli nagunii samasse kanti asja. „Midagi tarka nad öelda ei osanud, aga viisid mu igaks juhuks haiglasse. Seal oli diagnoos muidugi lihtne – tuleb noor naine valutava kõhuga, järelikult günekoloogiline mure. Leiti, et kõhuõõnes on mäda ja veremürgituse oht nii suur, et esmaspäeva poleks ma võib-olla näinudki,“ räägib ta. Järgmisel hommikul oli Marje ikka veel günekoloogilise patsiendina operatsioonilaual, aga günekoloog ei leidnud „oma“ piirkonnast midagi, vaid avastas hoopis kohe lõhkeda ähvardava ussripiku. „Kirurg lõikas selle suure porina saatel välja,“ eeldab Marje. „Tagantjärele tarkus on see, et ega keegi ju kõhuvaluga arstile ei lähe, kuigi mõnikord peaks. Või nagu mu perearst ütleb, et teie, maainimesed, tulete tohtri juurde ainul viimases hädas, kui hein tehtud, kartul võetud ja puud lõigatud.“