Et siis üritan jälle korralik olla ja oma söögid-tegemised kirja panna. Vahepealne kuu on möödunud nii enam-vähem. Olen suht korralikult kaks korda nädalas pilateses käinud ja vahest jooksmas ka. Kodus üksi võimlemine ei tule mul ikka kuidagi välja, seda juba ainuüksi sellepärast, et väike Leenu ei lase mul ju omaette võimelda. Ja pilates mulle meeldib ka, selline rahulik ja omas rütmis tegutsemine. Olen siin mõelnud, et äkki peaks joogasse ka minema…

Muud huvitavat pole midagi. Sügis jälle käes, suuremad lapsed koolis ja eks ise sõelun ka nüüd pidevalt linna vahet. Seda raskem on muidugi toitumist kontrolli all hoida, sest ikka juhtub, et söögivahe venib nii pikaks, et suure näljaga sööks mida iganes ära.

Nii, nüüd on tükk aega lastud asjal minna nii, nagu ise tahab. Viimane aeg ennast jälle käsile võtta. Tegelikult, ega nüüd väga hullusti ka läinud ei ole. Kaalu õnneks juurde pole tulnud. Viimasel nädalal olen ennast tiba liigutanud ka – üks 5-kildine jooks ja tunnine pilates. Eile käisin elus esimest korda sukeldumas – nn proovisukeldumisel. Väga omapärane elamus oli. Ma olen oma elust aastaid ujumisega tegelenud ja isegi aastakese allveespordis käinud, aga pean häbiga tunnistama, et mul tuli paanikahoog peale. Kuidagi nii raske oli olla, seda nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Kalipso oli nii tihkelt ümber, et mul oli tunne, et kohe-kohe surevad kõik jäsemed ära. Õhuballoon rõhus niimoodi selga, et ma tundsin, kuidas ma ei jaksa enam hingata. Vee olin nii sogaseks summinud, et kobasin käsikaudu. Instruktor elas sõna otseses mõttes seljas , aga eks see tema ülesanne oligi. Ühesõnaga, olin ma ikka totaalses paanikas. Nüüd ma pean ennast tiba koguma ja eks siis näis, kas julgen veel proovida või mitte.

Ahjaa, toitumise osas kah paar sõna – korrektsus toitumises on puhas null ehk siis puudub täiesti ;(

Nii, öösel saabusin lõunaosariikidest, homme lasen ilmselt jälle kodust jalga Söömisega on lood nii enam-vähem. Kuna ikka veel valitseb selline palavus, siis ei olegi tegelikult mingit söögiisu..

Trenni teha pole saanud, kui välja arvata mitmed suplused järvedes.

No ehk saan nüüd jälle rajale tagasi, vähemasti mõtted on positiivsemaks muutunud, see juba pool võitu.

Suur tänu Kajale, kes mind ikka tagant torgib – ilma temata oleks see teekond palju raskem

Hetke plaanid on rahulikumad kui päris alguses, kuna elu on näidanud, et täpselt menüü järgi elamiseks ma vähemasti rutiinivabal suvehooajal võimeline ei ole. Seega alustame siis algusest! Esimene eesmärk: poodi lähen ostunimekirjaga, et vältida n-ö impulssoste; mingil juhul ei osta koju suuri šokolaaditahvleid, kuna ma ei ole võimeline neid oma kodus üle paari päeva säilitama; jäätiseid tuleks proovida osta pisemaid, mitte liitriseid, sest siis ma ei saaks kuidagi liitrit korraga ära süüa No ja loomulikult – enne poodi minekut tuleb kõht korralikult täis süüa!

Alates reedest olen ma küll jälle mõneks päevaks levist väljas, kuna lähen lõunaosariikidesse pidutsema, aga üritan ikka ka seal söömisega piiri pidada…

No ma ei tea kohe, kuhu see iseloom kadunud on. Pole mitte riismeidki enam alles. Nagu tänasest toidupäevikust näha, oleks raskem vist ebatervislikumalt toituda. Kogu aeg on niiiii palav, spordile ei taha päeval mõeldagi, kuna higi voolab ojadena, ja õhtul tuleb juba tita magamapaneku jms tegeleda… Kui nii edasi läheb, siis lõpetan selle eksperimendi lõpuks suuremas kaalukategoorias kui alustadas oligi

Üritan kuidagi jälle rajale tagasi saada. Haarasin kinni oma toitumisnõustaja Kaja soovitusest, et kui terve päev ei jaksa menüüjärgselt süüa, siis tasub proovida vähemalt osa toidukordadest korralik olla. Ehk siis üritan vähemasti pooleldi tubli olla Tänaseks komistuskiviks oli šokolaad. No kes pagan käskis mul koju 300 g šokolaadi osta ja siis selle veel laste eest ära peita, et saaks ikka kõik ise ära süüa! Ostes mõtlesin küll, et ega ma päevas üle 30 g ei söö, aga teadagi, mis edasi sai..

Käisin täna koos titega jooksmas – meil ju uhke jooksukäru olemas. Aga no mis te arvate, et nupsikule meeldib seal istuda ja priiküüti nautida. Kus sa sellega – lõugas nii, nagu jaksas, ja jooks jäi mul lühikeseks. Peab ikka kuidagi teda harjutama käruga leppima, ei ole ju lapsehoidjat alati võtta, kui jooksuisu peale tuleb. Praegugi on kõik potentsiaalsed lapsehoidjad mööda ilma laiali ja ma ei tea mitte, kuidas ma homme energiajooksu järjekordsele etapile jõuan…

Olen “mustas augus”. Täitsa imelik, kuidas see kriis nii kiirelt tuleb. Ei taha midagi kirja panna ja ei taha midagi sellist süüa, mis ette on nähtud. Pühad läksid täiesti mittekorralikult Ilmselt olen kõik oma kaotatud kilod tagasi söönud, ei julge isegi kaalule minna. Meeleolu on muidugi null… Üritan nüüd kõigest väest ikka tagasi reele saada ja homsest ilusasti toidupäevikut täitma hakata.

No täitsa jama lugu kohe, söömisega jälle nii rajalt maas kui veel olla saab. Ja siis kipuvad jälle pähe mõtte, et mille pärast mulle kõike seda üldse vaja on, miks ma ei võiks toituda nii, nagu enne. Miks ma ei võiks paks olla? Vot tahan ja olen ja söön, mis parajasti pähe tuleb. Oeh.. Kust küll võtta kindlat iseloomu ja sellest nõrkushetkest jälle üle saada. Nüüd tuleb ju kohe jaanipäev ka ja ilmselt siis jälle külapeal käimist ja… Trenni jaoks ka aega ei ole. Ja vihma ka muudkui sajab

Eilne päev läks ikka toitumise osas täielikult untsu ja ei tea, kas tänanegi parem tuleb, kuna vaja jälle linnas toimetada ja õhtul äkki ka külla minna. Selle menüüjärgse toitumisega ongi kõige raskem just siis, kui kodust väljas oled. Kodus on täitsa põnev niimoodi muudkui kokata, aga linna ju kõike kaasa ei tee. Iseenesest on ettenähtud toidud maitsvad ja portsjonid hiiglasuured – varem ma küll niipalju ei söönud Aga kõige selle juures kaal langeb… Saaks nüüd kuidagi trenni ka, see on viimasel ajal väga unarusse jäänud. Vähemalt sain eile endale selle treeneri poolt kiidetud vahtrulli, nii et saan hakata nüüd lihaseid mudima